Saksa liidukantsleri Olaf Scholzi
KÕNE
Praha Karli Ülikoolis
29. august 2022, kell 11.02
 

Väga austatud proua rektor professor Králíčková,
austatud daamid ja härrad prorektorid ja teaduskondade liikmed,
väga austatud härra minister Bek,
ekstsellentsid,
head tudengid,
mu daamid ja härrad!

Suur tänu lahke kutse eest! Mul on suur au olla siin selles ajaloolises kohas – selle auväärse institutsiooni asutaja nii öelda silme all – ning rääkida Teiega meie tulevikust, mida seostan ühe sõnaga: Euroopa.

Selleks pole paremat kohta kui siin, Praha linnas, selle peaaegu 700-aastase ajalooga ülikoolis. “Ad fontes”, mis tähendab allikatele – nii kõlas Euroopa renessansi suurte humanistide üleskutse. Need, kes asuvad teele Euroopa allikate juurde, jõuavad paratamatult siia, sellesse linna, mille pärand ja iseloom on euroopalikum kui pea ei ühelgi teisel linnal meie mandril. Iga Ameerika või Hiina turist, kes kõnnib üle Karli silla Hradčany poole, mõistab seda. Sellepärast on nad ju siin, sest selle linna keskaegsete losside ja sildade, katoliku, protestantliku ja juudi palvemajade ja kalmistute, gooti katedraalide ja juugendstiilis paleede, klaasist kõrghoonete ja omapäraste puitmajadega tänavatel ja vanalinnas kõlavate keelte virvarris leiavad nad selle, mida tähendab Euroopa nende jaoks: suurima mitmekesisuse väga väikses paigas.

Kui Praha on miniatuurne Euroopa, siis Karli Ülikool on justkui meie valgus- ja varjurikka Euroopa ajaloo kroonik. Ma ei oska öelda, kas selle asutaja keiser Karl IV pidas end eurooplaseks. Tema elulugu viitab sellele: sündinud vana Böömi eesnimega "Václav", omandas hariduse Bolognas ja Pariisis, ta oli Luksemburgi maja valitsejast isa ja Habsburgide soost ema poeg, Saksa keiser, Böömimaa ja Itaalia kuningas. Tundub seega enesestmõistetav, et “tema” ülikoolis lõpetasid üldõpinguid Böömimaa, Poola, Baierimaa ja Saksimaa üliõpilased kõrvuti Prantsusmaa, Itaalia ja Inglismaa tudengitega.

Kuid kuna see ülikool asub Euroopas, pidi see taluma ka Euroopa ajaloo madalhetki: religioosset rõhumist, keelelist ja kultuurilist lõhenemist, ideoloogilist sünkroniseerimist 20. sajandi diktatuuride ajal. Sakslased kirjutasid selle ajaloo süngeima peatüki, mis tähendas ülikooli sulgemist natsionaalsotsialistlike okupantide poolt, protestivate üliõpilaste mahalaskmist ja tuhandete ülikooliliikmete vedamist Saksamaa koonduslaagritesse, kes hiljem seal mõrvati. Need kuriteod täidavad meid, sakslasi, tänaseni valu ja häbiga. See on ka põhjus, miks ma täna seda siin rõhutan, kuna unustame sageli, et paljude Kesk-Euroopa kodanike jaoks ei lõppenud vangistamine, kannatused ja diktaatorlik valitsemine Saksa okupatsiooni ja Teise maailmasõja hävitustööga.

Üks paljudest suurtest mõtlejatest, kes sirgusid siinses ülikoolis, tuletas meile seda meelde juba külma sõja päevil. 1983. aastal kirjeldab Milan Kundera "Kesk-Euroopa tragöödiat", täpsemalt seda, kuidas poolakad, tšehhid, slovakid, baltlased, ungarlased, rumeenlased, bulgaarlased ja jugoslaavlased pärast teist maailmasõda "ärkasid (...) ja mõistsid, et nad asuvad idas", et nad on "lääne kaardilt kadunud". Tegeleme ka selle pärandiga, eriti need meie seast, kes asusid raudse eesriide lääneküljel. Ja seda mitte ainult sellepärast, et see pärand on osa Euroopa ajaloost ja seega ka meie kui eurooplaste ühisest ajaloost, vaid ka seetõttu, et Kesk- ja Ida-Euroopa kodanike kogemus – tunne, nagu oleksid nad raudse eesriide taha unustatud ja hüljatud – heidab varju tänaseni, muuseas ka aruteludes meie tuleviku ja Euroopa üle.

Tänapäeval kerkib taas küsimus, kus kulgeb tulevane eraldusjoon selle vaba Euroopa ja neoimperialistliku autokraatia vahel. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse veebruaris rääkisin ajaloolisest pöördepunktist. Putini Venemaa tahab vägivallaga uusi piire tõmmata – teha midagi, mida me Euroopas enam kunagi kogeda ei tahtnud. Jõhker rünnak Ukraina vastu on seega ka rünnak Euroopa julgeolekusüsteemi vastu. Seisame sellele täie otsustavusega vastu. Vajame selleks oma jõudu üksikute riikidena, koos oma Atlandi-üleste partneritega, aga ka Euroopa Liiduna.

Ühinenud Euroopa sündis sissepoole suunatud rahuprojektina. Selle eesmärk oli tagada, et selle liikmesriikide vahel ei puhkeks enam eales sõda. Täna on meie ülesanne seda rahulubadust edasi arendada, võimaldades Euroopa Liidul tagada oma julgeolek, sõltumatus ja stabiilsus isegi väliste väljakutsetega silmitsi seistes. See on Euroopa uus ülesanne rahu nimel, daamid ja härrad. Seda ootab enamik kodanikke Euroopalt, nii meie kontinendi lääne- kui ka idaosas.

Seetõttu on meil vedanud, et praegu on ELi Nõukogu eesistujariigiks Tšehhi Vabariik, mis tunnistas juba ammu selle ülesande tähtsust ja juhib Euroopat õiges suunas. Saksamaa toetab Tšehhit selles täielikult ja ma ootan koostööd peaminister Fialaga, et anda praegusele ajaloolisele pöördepunktile õigeid euroopalikke vastuseid.

Esimene neist vastustest: me ei aktsepteeri Venemaa rünnakut Euroopa rahu vastu. Me ei jää käed rüpes vaatama, kuidas tapetakse naisi, mehi ja lapsi, kuidas vabad riigid kaardilt pühitakse ja need müüride või raudse eesriide taha kaovad. Me ei taha minna tagasi 19. või 20. sajandisse, selle vallutussõdade ja totalitaarsete liialdustega.

Meie Euroopa on ühendatud rahus ja vabaduses, avatud kõigile Euroopa rahvastele, kes meie väärtusi jagavad. Eelkõige on see aga aktiivne lahtiütlemine imperialismist ja autokraatiast. Euroopa Liit ei toimi tänu ülemvõimu ega alluvuse suhetele, vaid erinevuste tunnustamise, liikmete võrdsuse, mitmekesisuse ja erinevate huvide tasakaalustamise kaudu.

Just see ühinenud Euroopa on Putinile pinnuks silmas, sest see ei sobitu tema maailmapildiga, kus väiksemad riigid peavad alluma paarile Euroopa suurvõimule. Seda olulisem on, et me kaitseme üheskoos oma Euroopa ideed. Sellepärast toetame me rünnaku all olevat Ukrainat: majanduslikult, rahaliselt, poliitiliselt, humanitaarabiga ja ka sõjaliselt. Saksamaa on viimastel kuudel selles ossa põhjalikult kurssi muutnud. Jätkame seda toetamist kindlalt ja nii kaua, kui vaja.

See kehtib laastatud riigi ülesehitamise kohta, mis on tohutu jõupingutus ja mille elluviimiseks kulub põlvkondi. See nõuab rahvusvahelist koordineerimist ning nutikat ja usaldusväärset strateegiat. See on põhiteemaks ekspertide konverentsil 25. oktoobril Berliinis, kuhu kutsusime koos komisjoni president von der Leyeniga Ukraina ja tema partnerid üle kogu maailma.

Lähinädalatel ja kuudel saab Ukraina meilt lisaks uusi tipptasemel relvi, õhutõrje- ja radarisüsteeme ning luuredroone. Ainuüksi meie viimane relvaabipakett on väärt enam kui 600 miljonit eurot. Meie eesmärk on kaasajastada Ukraina relvajõud, mis suudavad oma riiki püsivalt kaitsta.

Me ei saa aga varustada Kiievit vaid sellega, milleta me ise praegu hakkama saame. Ka siin vajame me rohkem planeerimist ja koordineerimist. Seepärast oleme koos Hollandiga ellu kutsunud algatuse, mille eesmärk on püsiv ja usaldusväärne tööjaotus kõigi Ukraina partnerite vahel. Näiteks võin ette kujutada, et Saksamaa võtab endale erilise vastutuse Ukraina suurtükiväe ja õhutõrjevõimekuse ülesehitamisel. Peaksime kiiresti kokku leppima kooskõlastatud toetussüsteemis, rõhutades sellega oma pühendumust vabale ja sõltumatule Ukrainale pikas perspektiivis, nagu tegime seda juunis Euroopa Ülemkogu kohtumisel, kui ütlesime ühehäälselt „jah“. Jah, Ukraina, Moldova Vabariik, edaspidi ka Gruusia ja loomulikult kuus Lääne-Balkani riiki kuuluvad meie sekka, vabasse ja demokraatlikkusse Euroopasse. Teie ühinemine ELiga on meie huvides.

Ma võiksin seda põhjendada demograafiliselt või majanduslikult – või nagu Milan Kundera kultuurilisest, eetilisest või moraalsest vaatenurgast. Kõik need põhjused on kehtivad. Kuid täna on selgem kui eales varem selle otsuse geopoliitiline mõõde. 21. sajandi reaalpoliitika ei tähenda väärtuste kõrvale jätmist ja partnerite ohverdamist lihtsakoeliste kompromisside altarile. Reaalpoliitika peab tähendama sõprade ja väärtuspartnerite kaasamist, nende toetamist, et olla läbi koostöö globaalses konkurentsis tugevam.

See on muide ka minu arusaam Emmanuel Macroni ettepanekust luua Euroopa poliitiline kogukond. Loomulikult on meil Euroopa Nõukogu, OSCE, OECD, idapartnerlus, Euroopa majanduspiirkond ja NATO. Need kõik on olulised foorumid, kus meie, eurooplased, teeme tihedat koostööd isegi väljaspool ELi piire. Puudu on aga korrapärane teabevahetus poliitilisel tasandil; foorum, kus meie, ELi juhid ja meie Euroopa partnerid saaksime kord või kaks aastas arutada põhiküsimusi, mis mõjutavad meie maailmajagu tervikuna: julgeolek, energia, kliima ja ühendatavus.

Selline foorum – ja minu jaoks on seda väga oluline rõhutada – ei ole alternatiiv ELi eelseisvale laienemisprotsessile, sest oleme liitumiskandidaatidele oma sõna andnud – ja Lääne-Balkani riikide puhul toimus see peaaegu 20 aastat tagasi. Nendele lubadustele peavad viimaks järgnema teod.

Paljud inimesed on viimastel aastatel õigustatult nõudnud tugevamat, suveräänsemat ja geopoliitilisemat Euroopa Liitu, mis teab oma kohta kontinendi ajaloos ja geograafias ning tegutseb jõuliselt ja ühtselt kogu maailmas. Viimaste kuude ajaloolised otsused on viinud meid sellele eesmärgile lähemale. Kehtestasime Putini Venemaale enneolematu otsusekindluse ja kiirusega laialdased sanktsioonid. Võtsime ilma tavapärase vaidluseta vastu miljoneid Ukraina naisi, mehi ja lapsi, kes otsivad meie juures kaitset. Eelkõige Tšehhi ja teised Kesk-Euroopa riigid on näidanud üles oma suurt südant ja sügavat solidaarsust. Avaldan teile selle eest oma suurimat lugupidamist.

Ka mujal oleme andnud sõnale solidaarsus uue hingamise. Teeme tihedamat koostööd energiavarustatuse vallas. Vaid paar nädalat tagasi võtsime vastu Euroopa gaasitarbimise säästueesmärgid. Mõlemad on tulevast talve silmas pidades hädavajalikud ja eriti Saksamaa on selle solidaarsuse eest väga tänulik.

Te kõik teate, kui sihikindlalt töötab Saksamaa selleks, et oma sõltuvust Venemaa energiatarnetest vähendada. Ehitame alternatiivset võimekust veeldatud gaasi või nafta importimiseks ja teeme seda solidaarselt, võttes arvesse ka selliste sisemaariikide nagu Tšehhi Vabariigi vajadusi. Lubasin seda peaminister Fialale tema maikuus toimunud Berliini visiidil ja kindlasti rõhutame seda solidaarsust veel kord oma tänasel kohtumisel.

Muutuste surve meile, eurooplastele, kasvab jätkuvalt edasi sõltumata Venemaa sõjast ja selle tagajärgedest. Maailmas, kus elab kaheksa – ja tulevikus arvatavasti kümme – miljardit inimest, on iga meie Euroopa rahvusriik omaette liiga väike, et ainult enda huvide ja väärtuste eest seista. Seda olulisem on meie jaoks luua ühtselt tegutsev Euroopa Liit.

Seda olulisemad on tugevad partnerid, eelkõige Ameerika Ühendriigid. Tõsiasi, et praegu on Valges Majas veendunud transatlantilise koostöö toetaja president Biden, on meile kõigile suur õnn. Viimase paari kuu jooksul oleme näinud Atlandi-ülese partnerluse asendamatut väärtust. NATO on täna ühtsem kui eales varem ja me teeme poliitilisi otsuseid Atlandi-ülese liiduna. Kuid vaatamata kõigele, mida president Biden on meie partnerluse heaks teinud, teame samal ajal, et Washingtoni pilk on ka üha enam suunatud konkurentsile Hiinaga ning Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale. See kehtib ka tulevaste USA valitsuste kohta, võib-olla edaspidi veelgi enam.

Mitmepolaarses maailmas – ja see on 21. sajandi maailm – ei piisa ainult olemasolevate partnerluste hoidmisest, ükskõik kui väärtuslikud need ka poleks. Investeerime uutesse partnerlussuhetesse Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Poliitiline ja majanduslik mitmekesistamine on muuseas ka osa vastusest küsimusele, kuidas me käime ümber maailma suurjõu Hiinaga ja kuidas kasutame triaadi “partner, konkurent ja rivaal”.

Selle vastuse teine osa seisneb selles, et peame palju rohkem rõhutama ühtse Euroopa kaalu. Üheskoos on meil parim võimalus aidata kujundada 21. sajandit meie euroopalikus vaimus – kui 27, 30 või 36 riigist koosneva Euroopa Liiduna, kus elab üle 500 miljoni vabat ja võrdset kodanikku, kus on maailma suurim siseturg, juhtivad uurimisinstituudid, innovatsioon ja uuenduslikud ettevõtted, stabiilne demokraatia, sotsiaalne kindlus ja avalik taristu, millel pole maailmas võrdväärset. See on ambitsioon, mida mina seostan geopoliitilise Euroopaga.

Möödunud kuude kogemus näitab, et tõkked on ületatavad. Euroopa reegleid saab vajadusel muuta ka suurel kiirusel. Isegi Euroopa lepingud pole kivisse raiutud. Kui jõuame ühiselt järeldusele, et aluslepinguid tuleb Euroopa edasiliikumiseks muuta, siis peaksime seda tegema.

Abstraktsed arutelud meid sel teel edasi ei vii. Pigem on oluline, et vaataksime, mida tuleb muuta, ja seejärel otsustame konkreetselt, kuidas edasi minna. Moodsa arhitektuuri moto „form follows function“ (e. k. vorm järgib funktsiooni) tuleb kiiremas korras võtta südameasjaks ka Euroopa poliitikas.

Minu meelest on loomulik, et Saksamaa peab selleks ise ettepanekuid tegema ja tegutsema. See on järjekordne põhjus, miks ma olen siin, ELi eesistumise pealinnas, et jagada teie ja meie sõpradega Euroopas mõningaid oma ideid meie liidu tuleviku üle. Palun tähele panna, et tegemist on ideedega, pakkumistega, mõtlemisainega, mitte saksa valmislahendustega.

Minu jaoks seisneb Saksamaa vastutus Euroopa ees selles, et töötame koos naabritega välja lahendused ja seejärel otsustame üheskoos. Ma ei taha eksklusiivsete klubide või direktoraatide EL-i, vaid võrdsete liikmete EL-i.

Tahaksin selgesõnaliselt lisada: olukorrast, kus EL jätkab idasuunalist kasvu, võidavad kõik. Saksamaa kui kontinendi südames asuv riik teeb kõik endast oleneva, et viia Euroopas kokku ida ja lääs, põhi ja lõuna.

Seda silmas pidades palun teil mõista nelja järgmist mõtet.

Esiteks olen ma pühendunud sellele, et Euroopa Liit laieneks tänu Lääne-Balkani riikidele, aga ka Ukrainale, Moldovale ja tulevikus ka Gruusiale.

30 või 36 riigiga Euroopa Liit näeb aga välja teistsugune kui meie praegune liit. See on ütlematagi selge. Parafraseerides ajaloolast Karl Schlögellit, liigub Euroopa keskpunkt itta. Selles laienenud liidus suurenevad liikmesriikide vahelised erinevused poliitiliste huvide, majandusliku võimekuse või sotsiaalsete süsteemide tõttu. Ukraina ei ole Luksemburg ja Portugal näeb maailma väljakutseid teisiti kui Põhja-Makedoonia.

Ennekõike peavad kandidaatriigid täitma ühinemiskriteeriumeid. Toetame neid selles nii hästi, kui suudame. Kuid me peame ka ELi ennast selleks suureks laienemiseks ette valmistama. See võtab aega, mistõttu peame sellega kohe alustama. Ka eelmistes laienemisvoorudes on liituvates riikides käinud reformid käsikäes institutsiooniliste reformidega Euroopa Liidus. Nii läheb ka seekord.

Me ei saa seda arutelu vältida, vähemalt mitte siis, kui suhtume liitumisväljavaadetesse tõsiselt. Ja me peame oma ühinemislubadusi tõsiselt võtma. See on ainus viis, kuidas me saavutame oma kontinendi stabiilsuse. Räägime siis reformidest.

EL Nõukogus, ministrite tasemel, on vaja kiiret ja pragmaatilist tegutsemist. See tuleb tagada ka edaspidi. Kui täna on aga nõutav ühehäälsus, suureneb iga järgmise liikmesriigiga oht, et mõni riik kasutab oma vetoõigust ja takistab kõigi teiste edasiminekut. Kõik, kes usuvad midagi muud, eitavad Euroopa tegelikkust.

Seetõttu tegin ettepaneku liikuda ühises välispoliitikas, aga ka teistes valdkondades, nagu maksupoliitikas, järk-järgult enamushääletuse poole, teades hästi, et see mõjutab ka Saksamaad. Peame meeles pidama, et üksmeele põhimõttest kinnipidamine toimib vaid seni, kuni surve otsuste langetamiseks on madal. Kuid alates nüüdsest pöördepunktist see enam nii ei ole.

Alternatiiv enamushääletusele ei oleks status quo juurde jäämine, vaid edasiliikumine üha mitmekesisemates rühmades, erinevate reeglite džunglis ning raskesti hallatavates opt-in’ides ja opt-out'ides. See ei oleks diferentseeritud integratsioon, vaid pigem arusaamatu sasipundar ja kutse kõigile, kes panustavad ühtse geopoliitilise Euroopa vastu ja tahavad meid üksteise vastu mängima panna. Seda ma ei taha!

Minu toetus enamushääletusele on kohati pälvinud kriitikat ja ma mõistan eriti hästi väiksemate liikmesriikide muresid. Ka edaspidi tuleb igat riiki oma muredega kuulata – kõik muu oleks Euroopa idee reetmine. Ja kuna ma võtan neid muresid väga tõsiselt, ütlen: otsime koos kompromisse! Näiteks võiksin ette kujutada, et alustaksin enamushääletusega nendes valdkondades, kus on eriti oluline, et räägiksime ühel häälel, näiteks sanktsioonipoliitikas või inimõiguste küsimustes. Samuti julgustan inimesi julgema konstruktiivselt erapooletuks jääda. Usun, et meil, sakslastel ja kõigil teistel, kes toetavad enamushääletust, on siin oma kohustus. Kui võimalikult paljud seda ideed järgivad, jõuame palju lähemale geopoliitilisele Euroopale, mis suudab end rahvusvahelisel areenil kehtestada.

Reformidest ei saa mööda ka Euroopa Parlament. Asutamislepingutes on kindlal põhjusel ette nähtud maksimaalselt 751 saadikut. Ületame selle arvu aga uute riikide liitumisel: hiljemalt siis, kui lisame parlamenti istekohad, millele uutel liikmesriikidel oleks varasemate reeglite järgi õigus. Kui me ei taha Euroopa Parlamenti suuremaks paisutada, siis vajame selle koosseisus uut tasakaalu, austades samal ajal demokraatia põhimõtet, mille kohaselt on igal valijahäälel ligikaudu sama kaal.

Lõppude lõpuks peab ka Euroopa Komisjon leidma õige tasakaalu esindatuse ja funktsionaalsuse vahel. 30 või 36 volinikuga komisjon jõuaks oma töövõime piirini. Kui nõuame lisaks, et iga volinik vastutaks eraldi poliitikavaldkonna eest, siis see viib – kui lubate mul meenutada selle linna üht teist suurkuju – kafkaliku olukorrani.

Samas tean, kui kõrgelt  väärtustavad kõik liikmesriigid seda, et neid esindab Brüsselis just „nende” volinik. See on samuti oluline, sest see näitab, et kõik istuvad Brüsselis ühe laua taga. Kõik otsustavad üheskoos. Seetõttu ei taha ma muuta põhimõtet „üks volinik riigi kohta”. Aga mis on selles halba, kui kaks volinikku vastutavad ühiselt ühe peadirektoraadi eest? Nõnda toimib see igapäevaselt enamikes ettevõtete juhtorganites üle maailma. Sellised lahendused on olemas ka mitmete liikmesriikide valitsustes nii välisesinduste kui ka sisemise vastutuse jaotuse osas.

Nii et otsigem selliseid kompromisse – toimiva Euroopa nimel! 

Teine mõte, mida tahan teiega jagada, on seotud ideega, mida oleme viimastel aastatel sageli arutanud: Euroopa suveräänsus.

Mind ei huvita semantika. Oma olemuselt tähendab Euroopa suveräänsus seda, et muutume sõltumatumaks kõigis valdkondades, et võtame suurema vastutuse oma julgeoleku eest, et teeme veelgi tihedamat koostööd ja seisame veel ühtsemalt oma väärtuste ja huvide eest kogu maailmas.

Meid ei sunni seda tegema ainult Venemaa rünnak Euroopa rahu vastu. Olen juba maininud sõltuvusi, millesse oleme sattunud. Venemaa energiaimport on eriti ilmekas näide, kuid sugugi mitte ainus. Võtame näiteks pooljuhtide tarnimise kitsaskohad: peame sellised ühekülgsed sõltuvused võimalikult kiiresti lõpetama!

Euroopa võlgneb oma õitsengu kaubandusele. Me ei tohi jätta seda valdkonda teistele. Seepärast vajame ka täiendavaid jätkusuutlikke vabakaubanduslepinguid ja ambitsioonikat kaubanduskava.

Kui räägime tooraine või haruldaste muldmetallide tarnimisest, peame eelkõige silmas Euroopast kaugel asuvaid päritoluriike. Kuid üks asi jäetakse sageli tähelepanuta: suur osa liitiumist, koobaltist, magneesiumist või niklist, millest meie ettevõtted nii tugevalt sõltuvad, on juba ammu siin Euroopas. Igas mobiiltelefonis ja igas autoakus on väärtuslikku toorainet. Nii et kui me räägime majanduslikust suveräänsusest, siis peaksime rääkima ka selle potentsiaali palju tõhusamast kasutamisest. Tehnoloogiad on selleks juba täna olemas. Vajame ühiseid standardeid tõelisele Euroopa ringmajandusele üleminekuks – mida ma nimetan meie siseturu strateegiliseks uuendamiseks.

Majanduslik sõltumatus ei tähenda isemajandamist. See ei saa olla Euroopa eesmärk, Euroopa, mis on avatud turgudest ja kaubandusest alati kasu saanud ja saab seda jätkuvalt. Kuid me vajame mänguplaani – midagi sellist nagu Made in Europe 2030 strateegia.

Minu jaoks tähendab see seda, et seal, kus Euroopa jääb Silicon Valleyle, Shenzhenile, Singapurile või Tokyole alla, tahame end tippu tagasi võidelda.

Kiipide ja pooljuhtidega, mis on meie tööstuse jaoks nii olulised, oleme tänu tõelisele Euroopa jõupingutusele juba edusamme teinud. Just hiljuti teatas Intel näiteks miljardite suurusest investeeringust Prantsusmaal, Poolas, Saksamaal, Iirimaal, Itaalias ja Hispaanias – see on hiiglaslik samm uue põlvkonna "Made in Europe" mikrokiipide suunas. Ja see on alles algus: teeme koostööd ettevõtetega nagu Infineon, Bosch, NXP ja GlobalFoundries projektides, mis viivad Euroopa tehnoloogia maailma tippu.

Tegelikult ei piirdu meie ambitsioonid üksnes asjade valmistamisega Euroopas, mida saab toota ka mujal. Ma tahan Euroopat, mis on tähtsate võtmetehnoloogiate osas esirinnas.

Võtame tuleviku mobiilsuse. Andmed mängivad otsustavat rolli nii autonoomsete sõidusüsteemide puhul, kui ka erinevate transpordivahendite võrkude ühendamisel või liiklusvoogude nutikal juhtimisel. Seetõttu vajame võimalikult kiiresti ühtset piiriülest Euroopa liikuvusandmete ruumi. Alustasime Saksamaal Mobility Data Space’i kasutamisega. Ühendame selle kogu Euroopaga! See on avatud kõigile, kes soovivad midagi muuta. Nii saame olla ülemaailmsed teerajajad.

Digitaliseerimisest rääkides tuleb mõelda suurelt ja kaasata ka kosmoseruum, sest digiajastu suveräänsus sõltub suuresti võimekusest tegutseda kosmoses. Sõltumatu juurdepääs kosmosele, kaasaegsed satelliidid ja megakonstellatsioonid – kõik need on üliolulised mitte ainult meie julgeoleku, vaid ka keskkonnakaitse, põllumajanduse ja lõpuks digiteerimise jaoks, märksõnaks siinkohal üleeuroopaline lairiba-Internet.

Kommertsettevõtted ja idufirmad mängivad selles üha suuremat rolli, nagu näeme USA-s. Tugeva ja konkurentsivõimelise Euroopa kosmosevõimekuse jaoks peame seetõttu toetama nii uuenduslikke ettevõtteid kui ka etableerunud tegijaid. Sest ainult nii on meil võimalus, et järgmine ettevõte nagu SpaceX tuleb Euroopast.

Lõppude lõpuks peitub meie peamises eesmärgis saada 2050. aastaks Euroopa Liiduna kliimaneutraalseks ka tohutu võimalus: olla selles inimkonna tuleviku jaoks üliolulises valdkonnas "teerajaja". Teeme seda, arendades ja tuues turule Euroopa tehnoloogiaid, mida vajatakse ja kasutatakse kogu maailmas.

Elektri osas pean silmas võrgu ja salvestustaristu loomist tõelise energiasiseturu jaoks, mis varustab Euroopat hüdroenergiaga põhjast, tuulega rannikualadelt ja päikeseenergiaga lõunast – usaldusväärselt nii suvel kui talvel.

Mõtlen Euroopa vesinikuvõrgustikule, mis ühendab tootjaid ja tarbijaid ning käivitab Euroopa elektrolüüsibuumi. Sest ainuüksi vesiniku kasutuselevõtuga saab tööstussektori muuta kliimaneutraalseks.

Pean silmas võimalikult tihedat elektrilaadimisjaamade võrgustikku igas meie riigis – elektriautode, aga ka raskeveokite jaoks.

Ja ma mõtlen selle all investeeringuid uutesse kliimaneutraalsetesse lennukikütustesse ja sellega seotud taristut, näiteks lennujaamades, et kliimaneutraalse lennureisi eesmärk ei jääks unistuseks, vaid saaks reaalsuseks, algusega siit, Euroopast.

Meie majanduse ökoloogiline ja digitaalne ümberkujundamine nõuab märkimisväärseid erainvesteeringuid. Selle aluseks on tugev ja maksejõuline ELi kapitaliturg ning stabiilne finantssüsteem. Seetõttu on kapitaliturud ja pangandusliidud meie tulevase õitsengu jaoks üliolulised.

Daamid ja härrad, kõik need on sammud Euroopa suveräänsuse suunas. 

Lubage mul tõstatada veel üks punkt, sest see mängib üliolulist rolli suveräänsuse ja sõja kontekstis Ida-Euroopas: vajame Euroopas oma kaitsealaste jõupingutuste juures paremat koordineerimist.

USA-ga võrreldes on EL-is kordades rohkem erinevaid relvasüsteeme. See ei ole tõhus, sest meie sõdurid peavad seetõttu harjutama paljudel erinevatel süsteemidel, samuti on hooldus ja remont kallim ja aeganõudvam.

Euroopa relvajõudude ja kaitse-eelarvete varasemale koordineerimata kahanemisele peaks nüüd järgnema Euroopa võimekuse koordineeritud kasv. Ühise tootmise ja ühiste hangete kõrval nõuab see meie ettevõtetelt relvaprojektide osas veelgi tihedamat koostööd. See muudab palju tihedama kooskõlastamise Euroopa tasandil vältimatuks. Seetõttu on viimane aeg, et Brüsselis ei kohtuks isesesivalt mitte ainult põllumajandus- ja keskkonnaministrid. Praegusel ajal vajame eraldi kaitseministrite nõukogu.

Selleks, et meie relvajõudude koostööd praktilisel viisil parandada, on meil juba hulk võimalusi. Lisaks Euroopa Kaitseagentuurile ja Kaitsefondile pean eelkõige silmas koostööd, mida juba praktiseeritakse ühiste relvastusprojektide haldamisel Ühisrelvastuse Koostööorganisatsioonis. Samamoodi nagu alustasime omal ajal seitsme riigiga Schengeni ala avatud piiride loomist, alal, võib sellest organisatsioonist saada ühise kaitse ja relvastuse Euroopa tuum.

Selleks peame üle vaatama kõik oma riiklikud reservatsioonid ja eeskirjad, näiteks need, mis puudutavad ühiselt toodetud süsteemide kasutamist ja eksporti. See peab olema võimalik meie julgeoleku ja meie suveräänsuse huvides, mis lõppkokkuvõttes sõltuvad Euroopa relvastusvõimest.

NATO jääb meie julgeoleku tagajaks. Samas on ka õige öelda, et iga parandus, iga samm Euroopa kaitsestruktuuride suurema ühilduvuse suunas EL-i raames tugevdab NATO-t.

Eelmisel suvel Afganistanis juhtunust peaksime õppima. Tulevikus peab EL suutma reageerida kiiresti ja tõhusalt. Seetõttu teeb Saksamaa koostööd teiste ELi partneritega tagamaks, et kavandatud EL-i kiirreageerimisjõud on 2025. aastal lähetamiseks valmis ja panustab sellesse põhiväe. See nõuab selget juhtimisstruktuuri. Seetõttu peame ELi alalise juhtimiskeskuse ja pikemas perspektiivis tõelise ELi peakorteri varustama kõige vajalikuga rahaliselt, personali kui ka tehnoloogia osas. Saksamaa võtab selle kohustuse enda kanda, kui juhime 2025. aastal kiirreageerimisüksust.

Lõppkokkuvõttes peame muutma oma poliitilised otsustusprotsessid paindlikumaks, eriti kriisiaegadel. Minu jaoks tähendab see ELi aluslepingutes selleks ette nähtud paindlikkuse täielikku ärakasutamist. Jah, see tähendab selgesõnaliselt ka seda, et tuleb palju rohkem kasutada võimalust usaldada operatsioone liikmesriikide rühmale, kes on valmis neid ellu viima, nö otsutavale koalitsioonile. See on ELi tööjaotus selle parimas tähenduses.

Juba on otsustatud, et Saksamaa toetab Leedut kiirelt lähetatava brigaadi ja NATO-t kõrgendatud valmisolekuga lisajõududega. Muuhulgas toetame Slovakkiat õhutõrjes. Hüvitame Tšehhi Vabariigile ja teistele riikidele oma Nõukogude tankide üleandmise Ukrainale Saksamaal ehitatud tankidega. Samuti leppisime kokku, et meie relvajõud teevad veelgi tihedamat koostööd. 100 miljardit eurot, millega kaasajastame lähiaastatel Saksamaal Bundeswehri, tugevdab ka Euroopa ja Atlandi-ülest julgeolekut.

Euroopas on meil suuresti vaja parandada kaitset, mis puudutab õhust ja kosmosest lähtuvaid ohte. Seepärast investeerime me Saksamaal lähiaastatel märkimisväärselt oma õhutõrjesse. Kõiki neid võimekusi saab kasutada NATOs. Samas kujundab Saksamaa selle tulevase õhutõrje juba algusest peale selliselt, et soovi korral saaksid osaleda ka meie Euroopa naabrid, näiteks Poola, Balti riigid, Holland, Tšehhi, Slovakkia või meie Skandinaavia partnerid. Ühiselt välja töötatud õhutõrjesüsteem Euroopas ei oleks mitte ainult soodsam ja tõhusam, võrredes sellega, kui igaüks meist ehitaks oma kulukad ja väga keerulised süsteemid; see oleks ka julgeolekuvõit kogu Euroopale ja suurepärane näide sellest, mida me mõtleme, kui räägime NATO Euroopa samba tugevdamisest.

Kolmas suur tegutsemisvaldkond, mida ma Euroopas näen, tuleneb samuti hiljutisest pöördepunktist ja ulatub samas sellest palju kaugemale. Putini Venemaa määratleb end jätkuvalt vastandina Euroopale.  Putin kasutab ära kõik meievahelised erimeelsused ja nõrkused. Teised autokraadid jäljendavad seda. Meenutage ainuüksi seda, kuidas Valgevene diktaator Lukašenka üritas eelmisel aastal tuhandete Lähis-Idast pärit põgenike ja migrantide kannatustega meile poliitilist survet avaldada. Ka Hiina ja teised kasutavad meie, eurooplaste, kaitsetumaid momente, kui oleme eriarvamustel.

Selle tagajärjed Euroopale võiks kokku võtta järgmiselt: peame tihedamalt üheskoos seisma, lahendama vanad konfliktid ja leidma uusi lahendusi. See kõlab enesestmõistetavana, kuid selle taga on palju tööd. Võtame kasvõi kaks valdkonda, mis on viimastel aastatel tekitanud liikmesriikide vahel suurimaid pingeid: rände- ja rahanduspoliitika.

Pärast Venemaa rünnakut Ukrainale tõestasime, et suudame rändepoliitikas edusamme teha. Esmakordselt aktiveeris EL oma ajutise kaitse direktiivi. Miljonite ukrainlaste jaoks tähendab see kohmakas termin killukest normaalsust kodust kaugel, kiiret ja kindlat elamisluba, võimalust töötada, käia koolis või ülikoolis nagu siin.

Inimesed tulevad Euroopasse ka edaspidi, kas otsides kaitset sõja ja tagakiusamise eest või hoopis töö ja parema elu võimaluste pärast. Euroopa on endiselt kogu maailmas miljonite inimeste unistuste sihtkoht. Ühest küljest on see suurepärane tõend meie kontinendi atraktiivsusest, teisalt on see ka reaalsus, millega meil, eurooplastel, tuleb toime tulla. See tähendab rände pikaajalist planeerimist, selle asemel, et reageerida kriisidele alati spontaanselt. See tähendab ka ebaseadusliku rände vähendamist ja samal ajal seadusliku rände võimaldamist, sest me vajame sisserännet. Praegu kogeme oma lennujaamades, haiglates ja paljudes ettevõtetes seda, et meil on kõikjal puudus kvalifitseeritud töötajatest.

Mõned punktid tunduvad mulle võtmetähtsusega.

Esiteks vajame siduvamaid partnerlussuhteid päritolu- ja transiitriikidega kui võrdsete partneritega. Kui pakume töötajatele rohkem seaduslikke teid Euroopasse, peavad päritoluriigid vastutasuks olema rohkem valmis lubama oma elamisõiguseta kodanikel naasta.

Teiseks hõlmab toimiv rändepoliitika välispiiride kaitset, mis on nii tõhus kui ka kooskõlas meie õigusriigi standarditega. Schengeni ala – piiridevaba reisimine, elamine ja töötamine – sõltub täielikult sellest kaitsest. Schengen on üks Euroopa Liidu suurimaid saavutusi ning me peaksime seda kaitsma ja arendama. See hõlmab ka olemasolevate lünkade sulgemist. Horvaatia, Rumeenia ja Bulgaaria vastavad kõigile täisliikmelisuse tehnilistele nõuetele. Ma töötan selle nimel, et neist saaksid täieõiguslikud liikmed.

Kolmandaks vajab Euroopa solidaarset ja kriisikindlat varjupaigasüsteemi. Meie kohus on pakkuda kaitset vajavatele inimestele turvalist kodu. Viimase paari kuu jooksul oleme Prantsusmaa ELi eesistumise ajal kokku leppinud samm-sammulises lähenemisviisis. Nüüd peaks sellele keskenduma ka Euroopa Parlament. Eesistujariik Tšehhi võib loota läbirääkimistel parlamendiga meie täielikule toetusele.

Lõpuks peaksime senisest kiiremini andma EL-is seaduslikult kaitstud isikutele võimaluse asuda tööle teistesse EL-i liikmesriikidesse, et nad saaksid kasutada oma oskusi seal, kus neid vajatakse. Kuna me ei ole naiivsed, peame vältima ka võimaluste ärakasutamist, näiteks siis, kui puudub tegelik soov töötada. Kui me sellega hakkama saame, ei too liikumisvabadus kaasa sotsiaalkindlustussüsteemide ülekoormamist. Nõnda tagame, et suurel Euroopa vabadusel on püsiv üldsuse toetus.

Daamid ja härrad, rände kõrval on meid, eurooplasi, viimastel aastatel kõige enam lõhestanud fiskaalpoliitika. Koroonakriisi ajal kokku lepitud ajalooline taastamisprogramm tähistab aga pöördepunkti. Andsime esmakordselt ühiselt üleeuroopalise vastuse ning toetasime ELi vahenditega riiklikke investeerimis- ja reformiprogramme. Leppisime kokku, et investeerime koos, et oma riikide majandust tugevdada. Muide, see aitab meid ka praeguses kriisis.

Ideoloogia andis teed pragmatismile. Peaksime sellest lähtuma ka küsimuse puhul, kuidas saaksime oma ühiseid reegleid pärast koroonakriisi edasi arendada. Üks on selge: ühine valuutapiirkond vajab ühiseid reegleid, mida saab jälgida ja kontrollida. See loob usaldust ja võimaldab hädaolukorras solidaarselt tegutseda.

Viimaste aastate kriisid on põhjustanud võlataseme tõusu kõigis liikmesriikides. Seetõttu vajame kokkulepet, kuidas seda suurt võlga vähendada. See leping peab olema siduv, võimaldama majanduskasvu ja olema poliitiliselt vastuvõetav. Samal ajal peab see võimaldama kõigil ELi riikidel juhtida investeeringutega meie majanduse ümberkujundamist.

Kuu alguses tutvustasime Saksamaa valitsuse ideid Euroopa võlareeglite edasiarendamiseks. Te mõistate seda loogikat. Tahame sellest avalikult rääkida kõigi oma Euroopa partneritega – erapooletult, loenguteta, süüdistamata. Tahame koos arutada, milline võib välja näha jätkusuutlik reeglistik pärast murrangulist aega. Siin on kaalul midagi väga põhjapanevat. Selle eesmärk on anda inimestele kindlus, et meie valuuta on turvaline ja pöördumatu, et nad saavad loota oma riikidele ja Euroopa Liidule ka kriisi ajal. 

Üks parimaid näiteid meie hiljutisest edust selles valdkonnas on olnud Euroopa programm SURE. Võtsime selle kasutusele koroonakriisi ajal, et tagada lühiajaline töötamine. Rohkem kui 30 miljonit inimest kogu ELis on sellest kasu saanud – see tähendab iga seitsmes töötaja, kes muidu oleks võinud lõpetada tänaval. Samal ajal on selle stiimuli loomine Euroopa tasandil võimaldanud meil peaaegu kõikjal Euroopas kasutusele võtta eduka lühiajalise töötamise mudeli. Tulemuseks on vastupidavam tööturg ja tervemad ettevõtted kogu Euroopas. Nii kujutan ma ette pragmaatilisi lahendusi Euroopas – praegu ja tulevikus.

Euroopa poliitika pöördepunkt peab tähendama sildade ehitamist ja mitte lõhede tekitamist. Kodanikud ootavad, et EL toimiks. Tulevikukonverentsi tulemused näitavad seda väga selgelt. Kodanikud ootavad ELilt väga konkreetseid asju, näiteks kliimameetmete kiirendamist, tervislikku toitu, jätkusuutlikke tarneahelaid või töötajate paremat kaitset. Lühidalt ootavad nad „de facto solidaarsust”, mida mainiti juba 1950. aasta Schumani deklaratsioonis. Meie ülesanne on seda solidaarsust tegudes pidevalt  edendada ja vastavalt aja väljakutsetele kohandada.

Ühtse Euroopa asutamisaastakümnetel tähendas see peamiselt seda, et liikmetevahelised sõjad muudeti üha tihedamate majandussidemete kaudu võimatuks. Tõsiasi, et see õnnestus, jääb meie liidu ajalooliseks saavutuseks. Vahepeal on aga rahuprojektist saanud ka üleeuroopaline vabaduse ja õiguse projekt. Seda eelkõige tänu neile riikidele, kes ühinesid meie kogukonnaga hiljem: hispaanlastele, kreeklastele ja portugallastele, kes pärast aastakümneid kestnud diktatuuri pöördusid vaba ja demokraatliku Euroopa poole, ning seejärel Kesk- ja Ida-Euroopa kodanikele, kes võitlesid külma sõja vastu, vabaduse, inimõiguste ja õigluse eest. Nende hulgas oli palju selle ülikooli julgeid tudengeid, kelle vabadusepüüe kõlas ühel 1989. aasta pimedal novembriõhtul nõnda valjult, et sellest sai revolutsioon. See nn sametrevolutsioon oli Euroopa jaoks tõeline õnn.

Rahu ja vabadus, demokraatia ja õigusriik, inimõigused ja inimväärikus – need Euroopa Liidu väärtused on meie ühine pärand. Eriti praegu, seistes silmitsi uue ohuga vabadusele, pluralismile ja demokraatiale meie mandri idaosas, tunneme seda seost eriti tugevalt.

"Riigid püsivad tänu ideaalidele, millest nad tekkisid." Selle lause ütles selle ülikooli üks kuulsamaid professoreid, Tomáš Masaryk, kellest sai hiljem Tšehhoslovakkia president. See lause kehtib riikide kohta, kuid see kehtib ka ELi, meie ühiste väärtuste kogukonna kohta. Kuna väärtused on ELi jätkuva eksisteerimise jaoks olulised, puudutab see meid kõiki, kui neid väärtusi rikutakse – nii väljaspool Euroopat kui veelgi enam Euroopa siseselt. See on neljas mõte, mida ma täna teiega jagada tahan.

Seetõttu teebki meile muret, kui keset Euroopat räägitakse mitteliberaalsest demokraatiast, nagu poleks selles mõistete vastuolu. Seetõttu ei saa me pealt vaadata, kui õigusriigi põhimõtteid rikutakse ja demokraatlikku kontrolli lammutatakse. Väga selgelt öeldes: Euroopas ei ole kohta rassismi ja antisemitismi sallimisele. Seetõttu toetame komisjoni selle töös õigusriigi heaks. Ka Euroopa Parlament jälgib seda teemat väga tähelepanelikult. Olen selle eest väga tänulik.

Me ei peaks häbenema kasutamast kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid puuduste parandamiseks. Küsitlused näitavad, et kõikjal – sealhulgas ka Ungaris ja Poolas – soovib enamik kodanikke, et EL teeks nende riigis veelgi rohkem vabaduse ja demokraatia edendamiseks. Üks võimalustest on artiklis 7 sätestatud õigusriigi menetlus. Ka siin peame loobuma blokeerimisvõimalustest. Samuti tundub mulle mõistlik siduda maksed järjepidevalt õigusriigi standardite järgimisega, nagu tegime 2021.–2027. aasta finantsraamistiku ja koronakriisi ajal taastamisfondi puhul. Ning me peaksime andma komisjonile uue võimaluse algatada rikkumismenetlusi ka siis, kui rikutakse seda, mis meid põhiliselt ühendab ja mis on vastuolus meie põhiväärtustega, mille me kõik oleme EL lepingus fikseerinud: inimväärikus, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste kaitse.

Samas soovin, et me ei peaks vaidluste pärast õigusriigi põhimõtete üle kohtusse minema, sest lisaks kõikidele menetlustele ja sanktsioonidele vajame kõige enam poliitilisel tasandil avatud dialoogi puuduste üle, mida esineb kõikides riikides. Komisjoni õigusriigi aruanne koos riigipõhiste soovitustega on selleks hea alus. Jälgime nende soovituste elluviimist ka poliitiliselt ja hoolitseme selle eest, et ka meil oleks kodutöö tehtud. Sest õigusriik on põhiväärtus, mis ühendab meie liitu. Eriti praegusel ajal, mil autokraatia seab meie demokraatiatele väljakutse, on see olulisem kui kunagi varem.

Daamid ja härrad, ma mainisin juba selle ülikooli julgeid tudengeid, kes 17. novembri õhtul 1989 algatasid sametrevolutsiooni. Albertovi tänaval asuvas ülikoolilinnakus, kus nende protest algas, meenutab seda hetke väike pronkstahvel. Sellel on kaks lauset ja ma loodan, et hääldan need õigesti: Kdy když ne teď? Kdo když ne my? Saksa keeles: Millal, kui mitte praegu? Kes, kui mitte meie? Täna Prahas kõneledes tahan hüüda need laused kõikidele eurooplastele, nii neile, kes meie liidus juba elavad, kui ka neile, kes loodetavasti varsti meiega ühinevad. Tahan hüüda seda vastutavatele poliitikutele, oma kolleegidele, kellega me iga päev Brüsselis, Strasbourgis või meie pealinnades lahendusi otsime. Kaalul on meie tulevik, mida nimetatakse Euroopaks. Täna seisab Euroopa arvukamate väljakutsete ees kui eales varem.

Millal, kui mitte praegu – kui Venemaa üritab nihutada piiri vabaduse ja autokraatia vahel – paneme nurgakivid laiemale vabaduse, turvalisuse ja demokraatia liidule? 
Millal, kui mitte praegu, loome suveräänse Euroopa, mis suudab end mitmepolaarses maailmas kehtestada? Millal, kui mitte praegu, ületame me erimeelsused, mis on meid aastaid halvanud ja lõhestanud? Kes, kui mitte meie, suudaks hoida ja kaitsta Euroopa väärtusi nii sisemiselt kui ka väliselt?

Euroopa on meie tulevik ja see tulevik on meie endi kätes.

Suur tänu.